Hacker-HOWTO arvustus

https://i.kym-cdn.com/entries/icons/facebook/000/021/807/ig9OoyenpxqdCQyABmOQBZDI0duHk2QZZmWg2Hxd4ro.jpg

Eric S. Raymond "How To Become A Hacker" üdini filosoofiline manifesto püüab määratleda, mis tegelane on häkker. Põhjalikus üllitises on üpriski palju mõtteainet pandud sellele, vahest ehk isegi liiga palju.

Samas ma täitsa arusaadavalt mõistan, kuidas termini häkker olemusele on õli tulle kallanud populaarmeedia, seda eriti 90-ndatel, mis võib olla ongi selle How to motivatsiooniks. Filmides ja telesarjades kiiresti klaviatuuri klõbistavad ekstsentrilised arvutigeeniuseid on väga palju kujutatud sarnastena, isegi stereotüüpsetena. Mulle tundub, et just seda stereotüüpi püüdiski Raymond kinnitada, aga ka samal ajal distantseerida häkkereid kräkkeritest. Kräkkerid olla siis väidetavalt noored mittetaibukad naglad, kes püüavad nõrgalt kaitstud süsteemidesse sisse tungida.

Kirjatükki lugedes ja kaasa mõeldes ma püüdsin isegi visualiseerida, milline see õige häkker siis ikkagi on, kuid kuna ma ise häkker ei ole, siis ma ei pruugi sellest lõpuni aru saada.
Kuid mõtiskledes, mis nähtus on häkkerikultuur või häkkerlus, siis lõpuks jõudsin järeldusele, et kogu see häkkerlus on seotud vägagi normaalse inimliku sooviga nagu seda on ühtekuuluvustunne Seetõttu ma ütleksin, et häkkerid on võrdväärne sotsiaalne nähtus nagu näiteks jalgpallifännid.

Teise mõttena tekkis mul küsimus, et kes on selle postituse sihtgrupp? Kas vaid arvutihäkkeriteks pürgivad noored tudengid või hoopis laiem üldsus? Eks see ole vaidlemise koht, kui palju on see kirjutis mõjutanud ühiskonna arusaama häkkeritest, ma kaldun arvama, et pigem vähe. Kui enne selle lugemist, olles ise arvutiinimene, ei teinud minagi vahet häkkeritel ja kräkkeritel, siis see paneb mind kahtlema, et keskmine kodanik sedagi teeb.